Plekist Lind

Nama kuuleb hommikul kellegi häält.Mesimagus õrn hääleke sosistab Namale kõrva-”Sa ei pea täna üleüldse ujuma minema,sa ei pea….”.

Nama mõtleb unesegaselt häälele järgnemise võimalusest.

Hetkel tundub see päris hea pakkumine olevat aga siis meenub ,et ujumine ise polegi see kuld ,mida otsima minna vaid see tunne , mis tekib kui su kõhunahk vastu külma vett puutub.Siis on see Elusolemise Tunne ja sellest Nama loobuda ei taha.

Ujuma minekuks on tarvilikud rituaalsed pisiasjad.Nama paneb selga “50+ roosa” hommikumantli ja paneb kaela ümber soolaveest kõvaks kuivanud rätiku,otsib mööda maja taga oma rituaalsusse ja leiab need Hermani toast.

Nüüd on Nama valmis Elusolemise Tundega kohtumiseks.Värav enam ei kriuksata sest Costa Rica naabrimees Andy õlitas seda enne ärasõitu. Esimese kurvi peal elavad inglased on juba mitmendat päeva kuhugile kadunud, mõtleb Nama, kassid ka. Inglastel on kaks kassi -punane ja hall. Nende majakatusel on plekist lind, varem arvas Nama selle pärislinnuks. Tegelikult on nad selle sinna ise pannud et väikseid kanaarilinde peletada ja tuvisid. Namal on aga täiesti kama, kui nende Maja katusele väiksed linnud tulevad, seepärast Ta arvaski, et see seal on pärislind. Miks peab keegi Mittepäris peletama Päri-seid?

Õige aeg tuleb alati välja mõõta. Sest mõõt on igalühel enda ja erinev. Nama ujumismõõduaeg on õige siis, kui laternad veel põlevad ja päike pole tõusnud.See on aeg kus võimalus kedagi kohata on nullilähedane. Just lähedane sest kui sul veab siiski ja sa kedagi kohtad, siis on tal sulle midagi öelda.See on kellegikohtamise mõõt.

Nama koduküla on päikesetõusu küla, päikeseloojangut siin näha ei ole. Läheb kusagile mäe taha ja siis saabub must pimedus. Aga hommikul saab siin vaadata kuidas, kõik jälle valgeks saab. Nama on tänaseks juba teada saanud, et peale kümmet saab hingata ainult siis, kui sa oled toas ja kõik kardinad ja luugid on kinnitõmmatud.Nama Metsas või siis peenemalt väljendudes “jaapani aiakeses” saab ka hingata, kui on viitsimist nii kaugele minna. Ja see väga valge ja kuum aeg kestab kella viieni õhtul. Kohalik inimene on tark ja teeb sel ajal oma siestat. Nama ei saanud sellest kombest algul aru,ei jõudnud asja tuumani.

Nama loeb rannas jälgede pealt nagu indiaanlane.Täna on ta teine,kes randa jõuab.Mõnikord jõuab Nama esimesena.Mõnikord on rannas veel siilid käinud või siis Mees Koeraga.Siili jäljed võib kergelt äravahetada roti jälgedega.Nama on küll julget rotti oma Metsas näinud aga rannas arvab ta ikka ainult siilidel asja olevat.

Tagasiteel koju on juba mõned ärganud ja joovad terassil kohvi.Nama teab kus nad on aga ei tee neid märkama.Namale ei meeldi kui keegi üle tema müüriääre vaatab.Ei peagi vaatama siin on nii vaikne, piisab kuulmisest, et keegi on müüri taga.