Kivi hoidmine.
Saarel on jälle tänavalaternate külge paigaldatud jõulutuled. Ringteedele,mida on siin ohtralt, on püsti aetud valgustorudest põhjapõdrad ja muud loomad. Nama ei saa aru miks see siin nii ärritav on. Sama ärritav on ilmselt elevant Hatiku aias. Mingi segapuder legendidest, mis pole kunagi tõesed. on legendid. Nama vaatab laual olevat nutitelefoni ja mõtleb sinna kõrvale pildi sellest segapudrust. Söönuks ei saa kummastki.Nama maalis kivid kuldseks. Kuivavad päikese käes ja on väga kuldsed. Sädelevad nii ,et silmadel hakkab valus. Kuld pimestab. Hommikul silmi avades oli aga tuba punast valgust täis. Päikesetõus.Nagu leek taevas. Hing tükib kinni jääma sellise leegi peale. Hüppab südamest välja ja tagasi minna ei taha. Aga aknad tahavad pesemist. Jõuludega pole sel midagi tegemist, on lihtsalt soolast ja liivast läbipaismatuks muutunud aknad.
***
Äratundmine sünnib vaikuses, Nama ei saanud kohe kuidagi vastupanna ja Tiina Varatalu postitust siia oma lehele kopeerida,tänan sind kallis inimene,Namal endal on hetkel ora nii p….s, et pole aega midagi ülestähendada, nii kasutabki sinu head sulejooksu ja väga sarnast mõttemaratoni.
***
Kas te pole märganud, kui oluliseks on tänapäeva vaimsetes teemades muutunud see, kuidas inimene end tunneb?/… …/Samas ma ise viimasel ajal tunnen, et õnn ja väga hea enesetunne pole üldse peamine ja vahel võivad hoopis segada. Ning tihti on mingi ebamugavus või ora meie p..sses just see, mis sunnib meid süvenema, tegelema, mõtisklema. Samamoodi võib selliseks motivaatoriks ja meid peatuma ja mõtisklema sundivaks asjaoluks olla ka haigus. Väga õnnelik ja end pidevalt hästi tundev elu võib aga osutuda ääretult mittemotiveerivaks ja olla lõppkokkuvõttes pigem stagnatsioon./ Nii ta tõesti on. Materiaalne kogemus teenib vaimu vabanemist suuresti just oma kitsendavate ja seeläbi selgitavate piirangute läbi. Nii veider kui see ka ei tundu.
***
Määratlused tekitavad sageli palju müra. Kas olla õnnelik, õnnetu, üksik, vaba, kannatada, mõtestatult, mõttetult, see, teine, kolmas jne. Siis on kogu aeg teistega ka jama – see nii mõttetu õnnelik inimene – kitš – see seal mõtekas kannataja või vastupidi jne. See müra on nagu virvendus vaatleja silmade ees. Kõigel on oma kulg ja kingitus. Mulle endale on olnud huvitaks väljakutseks siinkohal suhtumine ükskõiksusesse. See oli nagu võti mingil kombel. Ei saa pilti selgeks kui pole ükskõik. Aga lubada ükskõiksust tundus ilmvõimatu. Oli seotud vana valuga lapsepõlvest. Ei! Selline õudne ükskõikne mina küll iialgi olla ei saa! Ja nii sündis võimas polaarsus mis asus pilduma kogemustesse. Ükskõiksus on ju hoolimatus. Kõrvalejätmine. See oli nii valus. Emotsionaalse vajaduse täitumise ja toitmise perioodidel talumatugi. Samas ka vaatleja asetub kõrvale. Kuidas asetuda kõrvale kui kõrvalejäetus on valus? Ei saagi. Kahlad keset ükskõikset, hoolimatut, vulgaarset, reetlikku, silmakirjalikku, nunnutavat, haletsevat, vägivaldset, võrdlevat, halvustavat, ennetavat…ohjumalküll millist maailma ja määratled hoolega mis on mis. Et saada selgust. Et oleks lõpuks ometi…ise ka ei tea mis aga et oleks ometi. 😀 Selgus on vaikselt kõrval. On alati olemas aga meie individuaalne teadvus avastab selle osa endast tavaliselt mingil üllatuslikul kombel. Siis on juba kõik selgem ja teatud selguse juures on määratlused juba liiga aeglased. Siis ongi nii nagu on. Selge aga samas hinnanguteta. Ja see ei ole mingi hea iseloom või midagi sellist miks hinnanguid ei ole. Sellises „lahutuses“ on juba hinnangud liiga aeglane operatsioonisüsteem 📷
Äratundmine sünnib vaikuses aga kui tugineda sellele vaikusele, siis seda vaikust saab justnagu „välja valada“. See vaikus jääks nagu väljendust kandma. Väga huvitav võimalus on jälgida, mida mingi väljendus kaasa toob. Mis seisundi esile kutsub. See natuke viitab väljenduse tagusele. Mõnel juhul saabubki vaikus, vahel üks, vahel teine seisund. Viimati ühel luuleõhtul läksin pärast WC-sse ja peeglis olid näojooned nii peened ja tunne nii kerge, et ma teadsin, mida ma olin kuulanud… On vaikivaid märke sellest kuidas vaikus kusagil taga on. Kirjutisi lugedes, suheldes, vahel lihtsalt kellegi kõrval seistes, kellegiga koos olles – kusiganes on tajutav see mis on väljenduse taga. Millele tugineb väljendus.
***
Mäletan, kuidas mingil ajal see mind alati kuidagi ehmatas kui keegi ütles mulle midagi a’la – Tiina, sa oled hea inimene või sa oled alati positiivne. Mõjus nagu elektrilöök, et appi, kus ma olen valetanud, et selline asi on juhtunud? Täna ma enam ei ole rabatud, sest mina olen ikka mina kõige täiega, sõltumata sellest, mida ma kellegi jaoks mingis hetkes kannan, või millist pixlit kellegi kirjeldamatust reaalsusest mina hetkel esindan. Inimesed võivadki vahel anda sinu kanda mingi toetava (sagedamini küll enda jaoks talumatu 📷
)osa oma reaalsusest – a’la – hoia korra, kuni ma sealt läbi lähen, siis on kindlalt olemas. 📷
)osa oma reaalsusest – a’la – hoia korra, kuni ma sealt läbi lähen, siis on kindlalt olemas. 📷Ma ise ka olen seda teinud – andnud kellelegi hoida selle, mida mina mingis kogemuse lõigus ise esindada ei saa aga mida ma tasakaaluks väga vajan. Ma näen seda sinus sel hetkel kui kogen midagi vastupidist endas. Vahel on nii. Meenus üks sissekanne Horoskoop. netti aastast 2006. /TiinaV ,18.Jan.2006. 18:02 Sõbrad! Kõik on kõiges on öelnud Andres, on öelnud vist kas otseselt või kaudselt kõik pühakirjad, paljud meist. Kuis saab siis vajada selgitust, et TiinaV-s sisaldub ka „halba“, et Savisaar koondab oma rahvast esindades selle rahva omadusi, et Nõuka aeg ei teadnud midagi tänastest tagajärgedest ja oli omaarust leidnud väljapääsu „eilsest piinavast“? Eks me kõik satu kõige sügavamasse sohu tavaliselt liiga innukalt „head“ tehes…. Ma iga kord, kui keegi ütleb – Hea Tiina – mõtlen, et jumal küll – kus see Halb Tiina siis nüüd parajasti redutab, et teda nähtud pole – kas kogub mu Kõhus jõudu ja kiristab tasakesi hambaid ja tahab ühel päeval läbi kõhunaha välja närima hakata;) Mõtlen, et ega ma ometi pole petis olnud, et minust nii tasakaalutult arvatakse? Kohe hakkab kõhe, et nii – nüüd ütleb Hea ja siis, kui oma südame järgi homme teist teed lähen, kui ütlejale meeldib, siis saadab Suure Saatanliku Pettumuse mulle kannule – hoopis Halb oli……
Muidugi ei rääkinud ma praegu kellestki konkreetsest vaid mõtisklesin sellest „heast“ ja „halvast“ Tiinast. Alati kui keegi Savisaart siunab tuleb mulle silme ette tema tütar, kes austab oma isa töökust ja näeb teda a’la väsinuna norskamas, ohkamas, pidžaamas hambaid pesemas……. kõik muu jääb ka seal juures alles. No las see TiinaV olla ikka sihuke OK tegelane, kellel ka ikka nii on, et kui ühe poole kummardab, siis teise poole jääb pepu ja eks igaüks teeb sellest ikka oma järelduse – mõnele hea, mõnele halb…… Eks selle kõrgema Armastusega ole ka nii, et Sügavam on ka veel olemas ja mitte ei tea, et kust neid siis ikka otsima peaks. Kas on nii, et Armastan „laialt ja kõiki“ – sel juhul kohe probleem, et kuidas? Siis jääb vahel mulje, et „sügavalt“ nagu ei oleks sobilik…. Siis jälle tundub, et armastada tuleks sügavalt aga „laiaks minemine“ on jälle küsitav, et pidi „lamedaks“ minema. Et nagu Ameerikas, et Halleluuja ja Ailavjuu ja järgmisel päeval küsib jälle nime….. ja siis, et Jumalaga kahekesi on see õige – no siis võib kõigi teiste eest ka kosta….. Jah kuni äratundmist ei ole tulnud on see üks paras rabelung, kui tuleb, siis saabub rahu – lööd jälle lahti selle sama lause – ajast aega – Armastus on Jumal ja Jumal on Kõiges ja Jumal on ka minus ja mina olen Armastus…….. …kuidas minust küll jälle Viha sai? Ehk oli Hirmu käsi mängus, ehk on mu Olemus Kaitserajatistest, Varjualustest, Terminoloogilistest ja Kaalutlevatest Keerdkäikudest lõhestunud, nagu Ussitanud Õun? Kas teha aknad ja uksed lahti ja lasta sisse vabastav sõõm? Aga mida arvavad need, kes mu kopitand tubades värisevate kätega pühakirjast viimast Lootust otsivad? Äkki nad on juba nii õrnad, et saavad sellest värskusest nohu? Siis ma olen vist Halb? Kas Avada? /
***
Kõige kõrgem võimalus inimteadvusele on äratundmine. See on just teadvuse läbi iseendasse tagasi liitmine. Ja just selles tähenduses on see point. Kas oled enda ära tundnud? Kas tunned ennast? Sõna, tunne, seostatakse erinevate asjadega. Seda kasutatakse ka emotsiooni kohta. Mis tunne on? Hea/halb? Me kõik oleme siin vaimse vabaduse ilmingud maises vastutuses ja me saame üksnes ise vastata mis on mulle mis. Sina ilmned mulle ainult läbi mu enda. Kas tunnen Sind? Kas tunnen ennast? Äratundmine on samas ka selge vahetu teadmine. Ometi ei tugine see justkui mitte millelegi. See on nagu ajatu kiirusega päring kirjeldamatust infohulgast ja välkkiire vastus. Nii me tunneme üksteist ja üldse kogu oma reaalsust ära iga päev. Igasuguses meeleolus, olukordades, ise seda tavaliseks pidades sellele enamasti mõtlematagi aga üha sügavamaks muutub nende äratundmiste seostatus iseendaga. See kuulub seletamatu, väljendamatu valda aga kes seda adunud, teab, et ta vastutab selle eest ise omaenda teadvuses ja selle olukordades. Inimvaim otsib vabanemist painetest, lõhkikistusest, väljapääsmatusest, kõigutatavusest, tundmatu tekitatud hirmust jne. See tundub olevat maailmas aga on enda teadvuses ja oskamata seda lahendada hakkame püüdlema esialgu vastuolulisel kombel hea tunde poole vastandades seda halvale aga selguse ja tegeliku äratundmise hetked tabavad meid sageli siis kui oleme endale mõnes väljapääsmatuses pihku jäänud ja kogeme endalegi üllatavat selginemist.
*** ***
Aknad on aga täpselt kahe päeva pärast sama läbipaistmatud kui varem. ja kivid sädelevad veelgi enam kui kaks päeva varem. Tiffani püüdis suure roti kinni. Rotid, huvitav kust? Mereäärde pääsebki ainult nii. Kui on asja sinna, seekord oli. Uued kivid on nüüd juba kodus.
Ja Nama emal on sünnipäev. Ikka ükskord aastas. Seekord polnud külas elektrit. Nama sõidab siis tööle ja püüab helistada aga ei taba siiski. Täna laabus helistamine ja elekter on ka tagasi.Hambavahed on mandlinärimisest hellad ja rohkelt läheb hetkel söögiks just toores ja näritav kraam. Hermani rõõmuks on vahepeal smuutid ka menüüs.
