Plekist Lind

Nama kuuleb hommikul kellegi häält.Mesimagus õrn hääleke sosistab Namale kõrva-”Sa ei pea täna üleüldse ujuma minema,sa ei pea….”.
Nama mõtleb unesegaselt häälele järgnemise võimalusest.
Hetkel tundub see päris hea pakkumine olevat aga siis meenub ,et ujumine ise polegi see kuld ,mida otsima minna vaid see tunne , mis tekib kui su kõhunahk vastu külma vett puutub.Siis on see Elusolemise Tunne ja sellest Nama loobuda ei taha.
Ujuma minekuks on tarvilikud rituaalsed pisiasjad.Nama paneb selga “50+ roosa” hommikumantli ja paneb kaela ümber soolaveest kõvaks kuivanud rätiku,otsib mööda maja taga oma rituaalsusse ja leiab need Hermani toast.
Nüüd on Nama valmis Elusolemise Tundega kohtumiseks.Värav enam ei kriuksata sest Costa Rica naabrimees Andy õlitas seda enne ärasõitu. Esimese kurvi peal elavad inglased on juba mitmendat päeva kuhugile kadunud, mõtleb Nama, kassid ka. Inglastel on kaks kassi -punane ja hall. Nende majakatusel on plekist lind, varem arvas Nama selle pärislinnuks. Tegelikult on nad selle sinna ise pannud et väikseid kanaarilinde peletada ja tuvisid. Namal on aga täiesti kama, kui nende Maja katusele väiksed linnud tulevad, seepärast Ta arvaski, et see seal on pärislind. Miks peab keegi Mittepäris peletama Päri-seid?

Weiterlesen