lanzarote-aburrido.com

Gedanken und Geschichten von Mr. Aburrido und Nama

Kivi hoidmine.

Please follow and like us:

Kivi hoidmine.

Saarel on jälle tänavalaternate külge paigaldatud jõulutuled. Ringteedele,mida on siin ohtralt, on püsti aetud valgustorudest põhjapõdrad ja muud loomad. Nama ei saa aru miks see siin nii ärritav on. Sama ärritav on ilmselt elevant Hatiku aias. Mingi segapuder legendidest, mis pole kunagi tõesed. on legendid. Nama vaatab laual olevat nutitelefoni ja mõtleb sinna kõrvale pildi sellest segapudrust. Söönuks ei saa kummastki.
Nama maalis kivid kuldseks. Kuivavad päikese käes ja on väga kuldsed. Sädelevad nii ,et silmadel hakkab valus. Kuld pimestab. Hommikul silmi avades oli aga tuba punast valgust täis. Päikesetõus.Nagu leek taevas. Hing tükib kinni jääma sellise leegi peale. Hüppab südamest välja ja tagasi minna ei taha. Aga aknad tahavad pesemist. Jõuludega pole sel midagi tegemist, on lihtsalt soolast ja liivast läbipaismatuks muutunud aknad.
 
***
 
Äratundmine sünnib vaikuses, Nama ei saanud kohe kuidagi vastupanna ja Tiina Varatalu postitust siia oma lehele kopeerida,tänan sind kallis inimene,Namal endal on hetkel ora nii p….s, et pole aega midagi ülestähendada, nii kasutabki sinu head sulejooksu ja väga sarnast mõttemaratoni.
 
***
 
Kas te pole märganud, kui oluliseks on tänapäeva vaimsetes teemades muutunud see, kuidas inimene end tunneb?/… …/Samas ma ise viimasel ajal tunnen, et õnn ja väga hea enesetunne pole üldse peamine ja vahel võivad hoopis segada. Ning tihti on mingi ebamugavus või ora meie p..sses just see, mis sunnib meid süvenema, tegelema, mõtisklema. Samamoodi võib selliseks motivaatoriks ja meid peatuma ja mõtisklema sundivaks asjaoluks olla ka haigus. Väga õnnelik ja end pidevalt hästi tundev elu võib aga osutuda ääretult mittemotiveerivaks ja olla lõppkokkuvõttes pigem stagnatsioon./ Nii ta tõesti on. Materiaalne kogemus teenib vaimu vabanemist suuresti just oma kitsendavate ja seeläbi selgitavate piirangute läbi. Nii veider kui see ka ei tundu.
 
***
 
Määratlused tekitavad sageli palju müra. Kas olla õnnelik, õnnetu, üksik, vaba, kannatada, mõtestatult, mõttetult, see, teine, kolmas jne. Siis on kogu aeg teistega ka jama – see nii mõttetu õnnelik inimene – kitš – see seal mõtekas kannataja või vastupidi jne. See müra on nagu virvendus vaatleja silmade ees. Kõigel on oma kulg ja kingitus. Mulle endale on olnud huvitaks väljakutseks siinkohal suhtumine ükskõiksusesse. See oli nagu võti mingil kombel. Ei saa pilti selgeks kui pole ükskõik. Aga lubada ükskõiksust tundus ilmvõimatu. Oli seotud vana valuga lapsepõlvest. Ei! Selline õudne ükskõikne mina küll iialgi olla ei saa! Ja nii sündis võimas polaarsus mis asus pilduma kogemustesse. Ükskõiksus on ju hoolimatus. Kõrvalejätmine. See oli nii valus. Emotsionaalse vajaduse täitumise ja toitmise perioodidel talumatugi. Samas ka vaatleja asetub kõrvale. Kuidas asetuda kõrvale kui kõrvalejäetus on valus? Ei saagi. Kahlad keset ükskõikset, hoolimatut, vulgaarset, reetlikku, silmakirjalikku, nunnutavat, haletsevat, vägivaldset, võrdlevat, halvustavat, ennetavat…ohjumalküll millist maailma ja määratled hoolega mis on mis. Et saada selgust. Et oleks lõpuks ometi…ise ka ei tea mis aga et oleks ometi. 😀 Selgus on vaikselt kõrval. On alati olemas aga meie individuaalne teadvus avastab selle osa endast tavaliselt mingil üllatuslikul kombel. Siis on juba kõik selgem ja teatud selguse juures on määratlused juba liiga aeglased. Siis ongi nii nagu on. Selge aga samas hinnanguteta. Ja see ei ole mingi hea iseloom või midagi sellist miks hinnanguid ei ole. Sellises „lahutuses“ on juba hinnangud liiga aeglane operatsioonisüsteem 📷
Äratundmine sünnib vaikuses aga kui tugineda sellele vaikusele, siis seda vaikust saab justnagu „välja valada“. See vaikus jääks nagu väljendust kandma. Väga huvitav võimalus on jälgida, mida mingi väljendus kaasa toob. Mis seisundi esile kutsub. See natuke viitab väljenduse tagusele. Mõnel juhul saabubki vaikus, vahel üks, vahel teine seisund. Viimati ühel luuleõhtul läksin pärast WC-sse ja peeglis olid näojooned nii peened ja tunne nii kerge, et ma teadsin, mida ma olin kuulanud… On vaikivaid märke sellest kuidas vaikus kusagil taga on. Kirjutisi lugedes, suheldes, vahel lihtsalt kellegi kõrval seistes, kellegiga koos olles – kusiganes on tajutav see mis on väljenduse taga. Millele tugineb väljendus.
 
***
 
Mäletan, kuidas mingil ajal see mind alati kuidagi ehmatas kui keegi ütles mulle midagi a’la – Tiina, sa oled hea inimene või sa oled alati positiivne. Mõjus nagu elektrilöök, et appi, kus ma olen valetanud, et selline asi on juhtunud? Täna ma enam ei ole rabatud, sest mina olen ikka mina kõige täiega, sõltumata sellest, mida ma kellegi jaoks mingis hetkes kannan, või millist pixlit kellegi kirjeldamatust reaalsusest mina hetkel esindan. Inimesed võivadki vahel anda sinu kanda mingi toetava (sagedamini küll enda jaoks talumatu 📷 )osa oma reaalsusest – a’la – hoia korra, kuni ma sealt läbi lähen, siis on kindlalt olemas. 📷
Ma ise ka olen seda teinud – andnud kellelegi hoida selle, mida mina mingis kogemuse lõigus ise esindada ei saa aga mida ma tasakaaluks väga vajan. Ma näen seda sinus sel hetkel kui kogen midagi vastupidist endas. Vahel on nii. Meenus üks sissekanne Horoskoop. netti aastast 2006. /TiinaV ,18.Jan.2006. 18:02 Sõbrad! Kõik on kõiges on öelnud Andres, on öelnud vist kas otseselt või kaudselt kõik pühakirjad, paljud meist. Kuis saab siis vajada selgitust, et TiinaV-s sisaldub ka „halba“, et Savisaar koondab oma rahvast esindades selle rahva omadusi, et Nõuka aeg ei teadnud midagi tänastest tagajärgedest ja oli omaarust leidnud väljapääsu „eilsest piinavast“? Eks me kõik satu kõige sügavamasse sohu tavaliselt liiga innukalt „head“ tehes…. Ma iga kord, kui keegi ütleb – Hea Tiina – mõtlen, et jumal küll – kus see Halb Tiina siis nüüd parajasti redutab, et teda nähtud pole – kas kogub mu Kõhus jõudu ja kiristab tasakesi hambaid ja tahab ühel päeval läbi kõhunaha välja närima hakata;) Mõtlen, et ega ma ometi pole petis olnud, et minust nii tasakaalutult arvatakse? Kohe hakkab kõhe, et nii – nüüd ütleb Hea ja siis, kui oma südame järgi homme teist teed lähen, kui ütlejale meeldib, siis saadab Suure Saatanliku Pettumuse mulle kannule – hoopis Halb oli……
Muidugi ei rääkinud ma praegu kellestki konkreetsest vaid mõtisklesin sellest „heast“ ja „halvast“ Tiinast. Alati kui keegi Savisaart siunab tuleb mulle silme ette tema tütar, kes austab oma isa töökust ja näeb teda a’la väsinuna norskamas, ohkamas, pidžaamas hambaid pesemas……. kõik muu jääb ka seal juures alles. No las see TiinaV olla ikka sihuke OK tegelane, kellel ka ikka nii on, et kui ühe poole kummardab, siis teise poole jääb pepu ja eks igaüks teeb sellest ikka oma järelduse – mõnele hea, mõnele halb…… Eks selle kõrgema Armastusega ole ka nii, et Sügavam on ka veel olemas ja mitte ei tea, et kust neid siis ikka otsima peaks. Kas on nii, et Armastan „laialt ja kõiki“ – sel juhul kohe probleem, et kuidas? Siis jääb vahel mulje, et „sügavalt“ nagu ei oleks sobilik…. Siis jälle tundub, et armastada tuleks sügavalt aga „laiaks minemine“ on jälle küsitav, et pidi „lamedaks“ minema. Et nagu Ameerikas, et Halleluuja ja Ailavjuu ja järgmisel päeval küsib jälle nime….. ja siis, et Jumalaga kahekesi on see õige – no siis võib kõigi teiste eest ka kosta….. Jah kuni äratundmist ei ole tulnud on see üks paras rabelung, kui tuleb, siis saabub rahu – lööd jälle lahti selle sama lause – ajast aega – Armastus on Jumal ja Jumal on Kõiges ja Jumal on ka minus ja mina olen Armastus…….. …kuidas minust küll jälle Viha sai? Ehk oli Hirmu käsi mängus, ehk on mu Olemus Kaitserajatistest, Varjualustest, Terminoloogilistest ja Kaalutlevatest Keerdkäikudest lõhestunud, nagu Ussitanud Õun? Kas teha aknad ja uksed lahti ja lasta sisse vabastav sõõm? Aga mida arvavad need, kes mu kopitand tubades värisevate kätega pühakirjast viimast Lootust otsivad? Äkki nad on juba nii õrnad, et saavad sellest värskusest nohu? Siis ma olen vist Halb? Kas Avada? /
 
***
 
Kõige kõrgem võimalus inimteadvusele on äratundmine. See on just teadvuse läbi iseendasse tagasi liitmine. Ja just selles tähenduses on see point. Kas oled enda ära tundnud? Kas tunned ennast? Sõna, tunne, seostatakse erinevate asjadega. Seda kasutatakse ka emotsiooni kohta. Mis tunne on? Hea/halb? Me kõik oleme siin vaimse vabaduse ilmingud maises vastutuses ja me saame üksnes ise vastata mis on mulle mis. Sina ilmned mulle ainult läbi mu enda. Kas tunnen Sind? Kas tunnen ennast? Äratundmine on samas ka selge vahetu teadmine. Ometi ei tugine see justkui mitte millelegi. See on nagu ajatu kiirusega päring kirjeldamatust infohulgast ja välkkiire vastus. Nii me tunneme üksteist ja üldse kogu oma reaalsust ära iga päev. Igasuguses meeleolus, olukordades, ise seda tavaliseks pidades sellele enamasti mõtlematagi aga üha sügavamaks muutub nende äratundmiste seostatus iseendaga. See kuulub seletamatu, väljendamatu valda aga kes seda adunud, teab, et ta vastutab selle eest ise omaenda teadvuses ja selle olukordades. Inimvaim otsib vabanemist painetest, lõhkikistusest, väljapääsmatusest, kõigutatavusest, tundmatu tekitatud hirmust jne. See tundub olevat maailmas aga on enda teadvuses ja oskamata seda lahendada hakkame püüdlema esialgu vastuolulisel kombel hea tunde poole vastandades seda halvale aga selguse ja tegeliku äratundmise hetked tabavad meid sageli siis kui oleme endale mõnes väljapääsmatuses pihku jäänud ja kogeme endalegi üllatavat selginemist.
*** ***
Aknad on aga täpselt kahe päeva pärast sama läbipaistmatud kui varem. ja kivid sädelevad veelgi enam kui kaks päeva varem. Tiffani püüdis suure roti kinni. Rotid, huvitav kust? Mereäärde pääsebki ainult nii. Kui on asja sinna, seekord oli. Uued kivid on nüüd juba kodus.
Ja Nama emal on sünnipäev. Ikka ükskord aastas. Seekord polnud külas elektrit. Nama sõidab siis tööle ja püüab helistada aga ei taba siiski. Täna laabus helistamine ja elekter on ka tagasi.Hambavahed on mandlinärimisest hellad ja rohkelt läheb hetkel söögiks just toores ja näritav kraam. Hermani rõõmuks on vahepeal smuutid ka menüüs.
 
 

Stliseeritult lilleline vannitoakardin.

Please follow and like us:

Stliseeritult lilleline vannitoakardin.

Nama tõmbab lillelise vannitoakardina ette ja keerab kuumaveekraani lahti. Tuleb veel ämbritäis jahedat vett lihtsalt äravoolust allalasta ja ennast kuuma vee all läbileotada. Vesi on siin kallis, nii kallis ,et Nama ei julge iga päev ennast leotada. Ometi leotavad tuhanded turistid ennast siin kõikvõimalikul moel aga Nama ei julge. Herman irvitab veel siiani Nama üle ja jutustab loo Orioni tänaval saadud veearvest.See oli tookord, seal miljonäri majas elades tõesti üüratu. Nama tunneb ennast süüdi milleski ,mida ei osanud tookord arusaada. Ja täna ei taha Nama üüratut veearvet.
 
Vesi pahiseb mööda keha ja Nama puhkeb nutma, kõva häälega.Hiljem tuleb meelde, et vannitoa aken on pärani ja maja taga elav hispaanlane saab ilmselt sellest kummalisest jorinast osa. Nama on ennast mahateinud ja nutab seda valu südamest välja. Maha tegemine on seotud raamatu kirjutamisega. Nama on tunde istunud tuppa tiritud aialaua taga ja püüdnud kirjutada. Nii kirjutada nagu kontseptsioon ette näeb. Aga ei õnnestu. Pikk päev kaob lihtsalt pilkasesse pimedusse ja kirjaread ekslevad tundmatul maal. Kirjeldades seda, mida Nama pole vajanud.
Kes siis kirjutab. Nama arvab,et kirjutab temas keegi, kes väga tahab ilmale meeldida. Aga Nama see pole. Nama on see, kes nüüd seda ilmale meeldimist vannitoas väljanutab.
 
Lollidel on alati inimõigus saada targaks.Hommikul kirjutab Nama Annale, et tal ei tule kirjutamine kuidagi välja. Annal on nüüd näitus ülesse pandud ja maalid keldrist rahva ette tassitud. Namale need maalid meeldivad ja Annal on aega Namale vastata. Anna kirjutab, et tuleb ennast lihtsalt kirjutama saada. Kasvõi jalaga perse tagudes. Kasvõi ühte lauset sada korda kirjutades. Namal on seda lugedes endast nii hale,hale sellest, et ta on tahtnud ikka ja jälle elus hakkama saada nii nagu teised. See pole õnnestunud. Ikka on nii, et proovid nii nagu teised,näed talumatut vaeva ja materdad seda, mis sulle oma on. Oma ja hingest tulevat ei julge nagu teistele näidatagi.
 
Kõik ju kujutlevad ennast kuidagi ette. See istub sees kuidagi. Aga päris on ikka teisiti. See on see,et ennast kõrvalt ei oska näha. Ei saa. Saab vaid olla ja kui oled endale truu siis tekib tasakaal, tuleb jõud ja ilmuvad väravad.Enda vastuvõtmine. Oma. Kirjutab Anna Namale.
 
Nama keerab ennast fuktsiaroosa vannilina sisse ja istub vanale korvtoolile peegli ette. Ikka tuleb veel nutt peale aga ennast peeglist sellisena vaadata kaua ei suuda. Vannitoakapist leiab Nama pahaks läinud aloepurgi ja viskab selle prügikasti, kusagil on ju veel seda aloemöksi, mida nahale määrida aga täna Nama seda enam otsima ei lähe. Ehk on see hoopis teises vannitoas. Nama lubab endale see hiljem ülesse otsida.
Juuksed märjalt siledaks kammitud ja toas istumiseks soojemad riided selga tõmmatult läheb Nama uuesti arvuti juurde ja teeb oma vanad märkmed lahti. Nama on hoidunud mõni aeg oma blogisse kirjutamisest ja on järjekordselt üllatunud kui loeb oma vanu lugusid. Siin olen ma olemas, siin on just need rajad punase niidina ülesse tähendatud,mis Namale omad on.
 
Herman istub väljas päiksevarju all suurel sohval ja kui Nama tema kõrvale potsatab, küsib Herman huviga, et mis nüüd. Nüüd on nii, et ma saadan pikalt kõik teistemoodi iluvõimlemised klaviatuuril ja kirjutan nii nagu Nama kirjutab. Nama kirjad kolmesajale kraatrile, mida igapäev altpoolt näen ja mitte kunagi ülevalt poolt.Ülevalt vaatab Looja ja lennukil lendajad.

Facebook > 

Koopaorava päev.

Please follow and like us:

Koopaorava päev.

Nama vaatas telefonist, et täna on nädala teine päev. Muidu ju ei teakski.Päevadel siin on eriline anne muutuda “Koopaorava päev” filmiks. Kaks tassi ja sinna sisse valge väikse portselanlusikaga kaks täit kohvi mõõta ja siis oodata, kuni veekann oma kaane auruga lahti viskab. Nama jõuab kohvikruusidega õue enne Hermanit, haruharva on Herman enne Namat sohva peal ja otsib telefonist uudiseid. Kummalisel kombel jääb neid uudiseid, mis uudised on järjest vähemaks. Enam ei üllata see maailm oma hädadega nii väga.

Vastasmajast kuuleb täna tavapäratust rohkem hääli ja üsna pikalt siinolnud iirlased vinnavad oma suuri kohvreid rendiautosse.Nama mõtleb ikka ,et huvitav mis neil seal kohvrites peitub.Mõnikord vaatab Nama mõnda filmi ja näitlejanna, kellel on kott üleõla või näpu otsas,tekitab samuti küsimuse “Mis tal seal kotis päriselt on?”. Kunagi ei saa teada.Tunduvad rasked ka olevat. Iirlased lubavad järgmisel aastal ka tulla nagu nad olid siin ka möödunud aastal ja ülemöödunul ja üleülemäädunud aastal. Jälle see Koopaorava sündroom. Korra juhtusid Nama ja Herman nende auto sabas sõitma ja üllatuseks keeras iirlaste auto nende ees kohta, kuhu tavaliselt puhkajad inimesed ei sõida. Igal hommikul nad lahkusid kella üheteistkümne paiku ja laekusid tagasi enne pimedat. Varsti lendavad nad lennukimürinal üle küla Iirimaa poole.

Kuna Nama ei ole ikka veel lahendust leidnud magamistoas olevatele riidekuhjadele,mis nagu kõlbaks äravisata ja samas nagu ei täiks ka, siis tekib hommikusse aeg, mis on vaakumit täis. Väljas istumine läheb iga hommikuga palavamaks ja toas on endiselt jahe. Nama kuulatab, kas Herman on teises majapooles hõivatud. teeb siis akna lahti ja viskab ennast uuesti päevateki peale pikali. Tõmbab tagant kätt tekigi peale ja kuulab oma salaurus hääli ,mis väljast tuppa kostavad. Seda kõike tuleb just nimelt salaja toimetada ja mitte vahele jääda. Naabri jääger Johan peseb voolikuga oma valget maja ja aimata on, et peale kuivamist hakkab teda veel valgemaks värvima.

Namal on teki all päris oma mõtted ja lisaks veel Kristiina mõtted,mis luuletusse kirjutatud. Neid on hea lugeda.See raamat tuli eile koos pikka kasvu ja kiilaka postiljoniga. Tuli kaksteist päeva eestist ja jõudis siia teki alla koos Namaga. Nama loeb ja mõtleb saatjatüdruku peale.Namal on siin vähe omakeelseid raamatuid. Kiwa tõi ühe ja Viivika tõi teise ja kaks sõnaraamatut on ka. Valikut juba on. Postipakis oli veel ka Müürileht,mis sobib hästi siia müüride tagusesse ellu. Üks pakk tuli samamoodi mõnda aega tagasi ja seal sees olid pastellid ja akvarellvärvid.
Talv hakkab läbisaama ja kui Kreeta ja Malta moodi lähiajal veeuputust ei tule siis on varsti pahkluudel soe ja sokid võib kilekotti pakkida ja sahtlisse susata.Veeuputus tekitab siin maailmalõpu tunde.Vesi voolab mägedest koos kõigega ,mis teele ettejääb, alla ookeaani.Viib kaasa müürid ja autod ja aiad koos musta biconiga.Nama arvab,et ehk on seda vett mujal rohkem vaja kui siin aga Aeg näitab seda õige pea.

Keskpäeval arutab Herman, mida täna ärasüüa ja Nama ei oska muud kosta, kui et ta unustas eile kikerherned likku panna ja täna hernesuppi ei saa.Nama varjub siiski targalt kööki ja keedab kalasupi koos roheliste herneste ja marineeritud kurgiga. Iga kord kui tegemist on tuunikalaga, meenub seitse aastat tagasi juhtunud tuunikala lugu. Herman helistas ja andis teada,et ta on sadamas ja et kas kõlbab kala ka kaasa tuua. Koju laekus siis aga täiesti enneolematult suur ja võõra kehaehitusega kala. meenutas rohkem põrasast kui Nama ta lahtilõikas. Seda kala jätkus ikka kohe mitmeks päevaks süüa. Vahel Nama ei teagi,miks kalasupi sisse see hernes ja kurk passivad, ehk seepärast et see natuke põrsaliha moodi kala on. Aga supp saab maitsev ja Herman ütleb pärast söömist et see oli “eht hea” supp. Nama vähemalt tõlgib selle nii enda jaoks ära.

Tegelikult on täna veel tööpäev. Aga naaberkülla saab alles pärastlõunal sõita sest Casa Mariposa, mida nad Hermaniga ülevaatama ja hooldama lähevad, vabaneb alles kella kahest. Selle maja juures kasvab ka rosmariinipõõsas ja Nama täiendab rosmariinitee varusid seal.Rosmariin on kõhule ja seedimisele hea ja selle tee mekk meenutab kodust kuuseokkateed.Rosmariinipõõsas ja lavendlipuhmas kasvavad seal külg külje kõrval ja on tõeliselt rammusad. Siin mere äärses külas jääb ta kiduma ja pole jõudu.

Facebook > 

Süchtig nach Alleinsein?

Please follow and like us:

Kann man wirklich süchtig nach Alleinsein sein?

Allein zu sein ist gefährlich.  Es macht süchtig.

Wenn man einmal selbst erfahren hat, wie ungestört friedlich dann alles ist, will man sich viel weniger mit Menschen umgeben.


 zu https://www.facebook.com/HigherPerspective/videos/2017880391591536/

Welche Vorteile es hat, wenn man seine Zeit alleine verbringt, kann man nur erfahren, wenn man die Angst alleine zu sein, zufällig  oder gezwungenermaßen überwunden hat.

Weiterlesen

Blutuntersuchung und 2 Wochen warten ….

Please follow and like us:

 

HIV durch B. mit ihren 5 Kindern? 

Eines Tages Anfang 2004 sass ich nach getaner Arbeit bei M.B. im Haus in Playa Honda. Wir waren gemütlich beim Kaffee, als wir plötzlich mit dem Gesprächsthema bei B., einer Frau aus Deutschland, gelandet sind.

Diese Frau B. hatte in der Nähe von Nürnberg ihre 5 Kinder beim Vater allein gelassen, während sie sich monatelang mit allen erdenklichen Männern auf Lanzarote vergnügte.   
M.B. fragte mich im Verlauf des Gesprächs, ob ich bei ihrer Chefin im Kaffee vorbei gehen wollte, um ihr neue Visitenkarten zu organisieren.

Ich erinnerte mich daran, dass in diesem Café diese B.,  die ich Anfang 1998 für mehrere Wochen kennen gelernt und erlebt hatte, arbeitete. Durch sie bekam ich damals richtig große andere Probleme, an die ich mich überhaupt nicht gerne erinnerte.

Mein damaliger Hausbesitzer und Vermieter  P.H. war total verknallt in sie. Sie aber wollte von ihm nichts wissen und war hinter mir her, womit ich aber nichts anfangen konnte.

Deshalb erklärte ich M.B. dass ich dieser Frau besser nicht direkt begegnen wollte.

M.B. wollte meine Bedenken beruhigen und meinte, dass diese B. da ja nicht mehr arbeiten würde.

Es hätte sich bei ihr heraus gestellt, dass sie wohl HIV positiv war und sie wäre nach Deutschland zurückgegangen.

Sie hatte sich wohl bei ihrem Freund angesteckt, der ja schon 3 Jahre zuvor gestorben war. Diesen HIV infizierten Freund hat sie damals zumindest einmal mit mir betrogen.  Schlagartig wurde mir abwechselnd eiskalt und heiß.

Weiterlesen

Glückssteine von Lanzarote

Please follow and like us:

Namas Glückssteine von Lanzarote

20.10.2018 Lebendig begraben

Please follow and like us:

Lebendig begraben

Original vom 10.02.2008, 15:41

Nachdem ich vor 12 Jahren genau im März 1996 Deutschland verließ, wurde mein Leben noch anonymer. Eine Therapie die mir helfen sollte, meine Schüchternheit in den Griff zu bekommen, habe ich abgebrochen vor ca. 20 Jahren , nachdem der homosexuelle Therapeut sich leider in mich verliebt hatte ….

Mein Leben besteht von Anfang an praktisch nur aus Ängsten, Frustration und als höchstes Gefühl Langeweile, da es nichts gibt, was ich wirklich möchte. Alleine schon nur für das Äussern eines Wunsches wurde ich bestraft wie irre.

Früher gab es manchmal zumindest noch kurze Highlights, die ich dann auch sehr genossen habe. Andere hatten aber dann plötzlich, wenn ich nicht total im Keller und einmal gut gelaunt war, ein Problem damit, da sie mich ja nur deprimiert kannten und sonst auf mich herab schauen konnten.
Ich habe mich irgendwann an diese Apathie und Traurigkeit gewöhnt. So lange ich denken kann, leide ich unter der Angst, mich vor Anderen zu blamieren. Das ging bereits im Kindergarten los. Meine Eltern waren total abartig und gestört. Das war mir bewusst und klar, bevor ich überhaupt lesen und schreiben konnte.
Meine Mutter war tot-unglücklich über meine Geburt und hat mich dafür verantwortlich gemacht, so einen Deppen wie meinen Vater, wie sie ihn nannte, geheiratet haben zu müssen.

Bis sie, als ich 14 Jahre alt war, wegen eines Gehirnschlages mit 39 Jahren starb, gab es kein einziges nettes Wort von ihr, bzw. nur Schläge und Demütigungen für mich.

Sie hat mich den ganzen Tag überwacht, mir nicht die kleinste Freude gegönnt und niemals hätte oder habe ich etwas geschenkt bekommen, was ich mir wirklich einmal gewünscht hätte.
Statt dessen hat sie mir ständig gesagt, was ich alles noch zu tun hätte, damit ich auch einmal etwas Schönes verdient hätte. Dazu kam noch, wenn ich doch bloß ein Mädchen geworden wäre, sagte sie – die wären wenigstens noch zu etwas zu gebrauchen gewesen.

Ich sollte einfach immer noch braver sein. Sie war mit absolut nichts zufrieden.
Sie wollte mich dafür bestrafen, dass ich geboren wurde und ihr damit ihr Leben „zerstört“ habe.

Jahrelang habe ich erfolglos versucht, sie wenigstens einmal freundlich zu stimmen.
Es ist mir leider bis zu ihrem Tod praktisch direkt vor meinen Augen, niemals gelungen, auch nur ein einziges Mal von ihr gelobt zu werden.

Von meinen Mitschülern wurde ich dafür auch noch geärgert ausgelacht, weil ich unter solch einem Terror zuhause, leben musste. Als ob die Folter zuhause nicht gereicht hätte.

Ich wurde ständig gedemütigt. Wann immer ihr irgend eine Kleinigkeit nicht gepasst hat oder ihr einfach danach war, hat sie mich beleidigt oder geschlagen.

Wie viele Kochlöffel sie an meinem Hintern abgeschlagen hat, weiß ich nicht mehr. Mit der Zeit hatte ich mich ganz gut an den körperlichen Schmerz gewöhnt. Das ist auch der Grund, weshalb ich später mit „streicheln“ nichts mehr anfangen konnte, was meine Freundinnen sehr irritierte, da ich es nicht mehr spüre und es mich irgendwie nur langweilt.

Als meine Mutter irgendwann den Handbesen für die fast täglichen Schläge benutzte, der nicht an mir kaputt zu schlagen war, hatte ich einerseits Angst und gleichzeitig Hoffnung, dass sie mich irgendwann einmal so verletzt, dass ich ins daran sterben könnte, oder ins Krankenhaus müsste.

Allerdings hatte ich fast mehr Angst davor, wenn ich jemandem erzähle, was sie mit mir macht und sie dafür doch nicht ins Gefängnis kommt….

Ständig sollte ich mich laut Ansprache meiner kranken Eltern für irgend etwas schämen.
– Für meine Zeugnisse, welches leider nicht nur aus „Einsen und Zweien“ bestand, aber unter den erlebten Umständen bestimmt nicht schlecht war.
– für meine Erscheinung, die aber nie wirklich auffällig daneben war, außer dass meine Eltern zu arm waren die coolen Klamotten, welche auch schon in den 70 er Jahren in der Schule bei anderen wichtig waren, um „in“ zu sein, kaufen zu können ….
– bis heute habe ich mir ein attraktives Aussehen bewahrt, habe eine Figur, wie ein 20 Jähriger (1,83m & 67 kg) und wirke wohl ziemlich attraktiv, für das ich eigentlich dankbar sein müsste, mich aber dennoch ständig irgendwie schäme.
Eigentlich hatte ich mich früher aber für mein armseliges Elternhaus geschämt und so gut es ging verhindert, das jemand erfährt, wie peinlich und krank meine Eltern waren.

Das Dorf im Schwarzwald in dem ich aufwuchs war für mich eine reine Ansammlung feiger und kranker Menschen, welche teilweise noch heute völlig hinter dem Mond „leben“, es aber nicht merken und relativ zufrieden sind.

Ich wollte z.B. als Kind möglichst nicht zu Geburtstagen eingeladen werden, selbst niemanden einladen müssen und auch niemanden sonst um mich, der nebenbei beobachten könnte, wie armselig und traurig ich leben musste.

Lange Zeit hoffte ich und betete dafür es eines Tages Alles auch so gut zu haben, wie andere. 

Aber Nachts konnte ich auch oft stunden lang nicht schlafen und habe darum gebetet, dass entweder ich, oder diese „Hexe“ endlich verschwindet.
Sie hat oft den ganzen Tag mit nachbarschaftlichem Tratsch verbracht und wenn mein Vater, abends um 5 von seinem Hilfsarbeiterjob kam, hatte sie meistens ein schlechtes Gewissen und hat ihm Geschichten erzählt, weshalb sie wieder, wegen Ärger mit mir, so schlimme Kopfschmerzen hätte.
Manchmal hat sie ihn in ihrer Wut, so weit motiviert, das er mich so schlimm geschlagen hat, dass ich dachte, ich hätte keinen einzigen heilen Knochen mehr im Leib. Noch heute kann ich die dumpfen Schläge innerlich hören und spüren.

Weiterlesen

20.10.2018 Hans im Glück auf Lanzarote

Please follow and like us:

Hans im Glück auf Lanzarote

Die Geschichte beginnt im Jahre 1995. Damals hatte ich meine gut bezahlte Arbeit als Schichtführer in der Schweiz verloren, nachdem ich monatelanges Mobbing ertragen musste und seelisch dadurch sehr angeschlagen war. Auslöser meines richtigen Durcheinanders war das Ende der Beziehung zu der bisher größten Liebe meines Lebens. Zuvor hatte ich 2 Eigentumswohnungen gekauft die sich durch die, durch die Finanzierung errechnete Steuerersparnis plus eines stattlichen Eigenkapitals und Miete praktisch fast selbst abbezahlen sollten.

Durch einen Zufall lernte ich kurz darauf einen Mann ( A. )  in meinem Alter kennen bei dem ich als selbstständiger Kurierfahrer arbeiten und laut seiner Aussage gutes Geld verdienen konnte. Ebenso arbeitete eine Sekretärin für ihn, in die er selbst hoffnungslos verliebt war, die aber außer ihrer Arbeit, nichts von Ihm wissen wollte. A. hatte ziemliches Übergewicht und war sonst auch sehr ungepflegt. Nach einiger Zeit eröffnete sie mir, das sie gerne mit mir zusammen wäre, aber leider war sie nicht mein Typ und außerdem hatte ich meine Exfreundin längst nicht vergessen.

Im zweiten Monat als Kurierfahrer fuhr ich mit meinem eigenen Auto über 17.000 Km und baute beim ersten Glatteis auch noch einen Unfall, wobei das Auto, ein schöner, gelber BMW leider auch noch zerstört wurde.

Von da an fuhr ich die Touren mit dem Auto des Kurierdienstchefs, welches er damals noch monatlich abbezahlte.

Kurz vor Ende des Monats November 1995 ging er plötzlich nach Italien, um seiner logisch klingenden Aussage nach, Geld auf das Haus seiner Eltern aufzunehmen. Damit würden wir einen Transporter finanzieren, um lukrativere, weitläufigere Europatouren damit fahren zu können.

Er kam aber nicht mehr wieder und verschwand für immer. Inklusive meines bis dahin erarbeiteten Lohnes, den ich natürlich auch abschreiben konnte. Damit stand ich und die Sekretärin anfangs des Monat völlig ohne alles da und meine Verpflichtungen schienen mich aufzufressen.

Von einem Bekannten, der ein kleines Autohaus mit Werkstatt besaß, bekam ich einen alten BMW, damit ich etwas zum fahren hatte, den ich abbezahlen sollte, wie ich konnte.

Dort lernte ich T. kennen, der mir den Vorschlag unterbreitete, das ich durch die telefonische Erinnerung säumiger Schuldner des Autohauses Geld verdienen könnte, in dem ich einen prozentualen Anteil erhalten würde. Da ich immer sehr schüchtern war fiel mir die Telefoniererei nicht leicht, aber die angerufenen Leute waren meistens freundlich und ich verdiente dabei gutes Geld.

Nach ein paar Tagen bat mich dieser T.  der das Büro des Autohauses leitete um einen Gefallen für den ich DM 200,- erhalten sollte. Ich sollte dafür einen Treuetest mit seiner Freundin durchführen. Den dafür nötigen Vorwand lieferte er mir in allen Einzelheiten, so das es auch für mich als schüchternen Menschen machbar war. So stand ich dann mit zitternden Knien vor der Türe der Frau und klingelte. Weiterlesen

Geschützt: 19.10.2018 Existenz- und Sterbensangst

Please follow and like us:

Dieser Inhalt ist passwortgeschützt. Um ihn anzuschauen, gib dein Passwort bitte unten ein:

19.10.2018 was habt Ihr heute interessantes erlebt?

Please follow and like us:

Gibt es hier jemand, der mir sagen und auch erklären kann,

was er heute ganz besonders positives, neues, Interessantes erlebt hat?

Ich meine nicht etwas was man sich immer so besonders schön und toll redet, wie wenn z.B. eine Blume geblüht hat oder zum x. Mal den gleichen Witz, oder was es zu essen gegeben hat, das ist nicht spannend und nichts, wofür es sich lohnt extra lange zu leben.

Haben die normalen Leute echt nichts erlebt, was ihnen danach wirklich fehlt? Wie kann es sein, dass sich alle um Dinge kümmern, die mich ganz ehrlich kein bisschen interessieren würden.

Wenn jemand heute viel Geld verdient hat, ist das zwar auch ganz nett, aber ich wüsste dennoch 1000 Dinge, die mir noch mehr Spass machen würden, als jeden Tag mehr Geld zu zählen.

Wer hat denn zuletzt etwas wirklich richtig spannendes und Neues zusammen mit wenigstens einem anderen Menschen, ausserhalb von zuhause, erlebt? Etwas, was möglichst auch nichts extra kostet und keinen extra Müll, Belästigung oder Schaden produziert.

Warum habe ich die ganze Zeit das Gefühl dass ich wirklich daneben ticke und auch überhaupt keinen anderen habe, der mich und was mich wirklich umtreibt, versteht? Das kommt daher, dass ja auch fast nie jemand dabei war.

Die normalen Leute sind immer nur da, wo möglichst alle anderen, ihrem Gefühl nach normalen Leute, auch sind. Dann sind sie froh und fühlen sich sicher und fallen nicht auf.
Bei mir ist das genau anders herum. Sobald jemand schaut, kann ich nicht mehr ich sein und bin die ganze Zeit vorsichtig..

Andere sind zwar auch alles andere als sich selbst, aber sie haben den Vorteil, dass es ihnen nicht bewusst ist, dass sie nur spielen und jeder denkt, dass er wohl schon richtig denkt und spielt, weil ja die meisten anderen auch so denken und spielen.

 

« Ältere Beiträge